Hermann von Salza (ordumeister)

Hermann von Salza (umbes 1162 Salza – 20. märts 1239 Salerno) oli Saksa ordu neljas kõrgmeister aastatel 1209–1239.

Tema ajal laienes Saksa ordu Ida-Euroopasse; muuhulgas loodi 1237. aastal Saksa ordu Liivimaa haru ehk Liivi ordu, mille võimu alla läks ka osa tänase Eesti aladest.

Elulugu

Päritolu ja teenistus pühal maal

Hermann von Salza sündis Tüüringis ministeriaal Burchardus von Salza (vanem nimekuju Salcza) kolmanda pojana. Sünniaasta ei ole täpselt teada, kõige sagedamini on võimaliku sünniajana mainitud 1162. ja 1165. aastat. Kõige hilisema sünniajana esineb 1174. aasta, aga see ei lähe kokku muude kaudsete andmetega tema hilisemast elukäigust.

Tõenäoliselt osales ta aastatel 1189–1191 koos Tüüringi maakrahvi Ludwig III Vagaga kolmandas ristisõjas Akko piiramisel. Selle piiramise ajal asutati ristisõdijate laagris Saksa ordu, mis esialgu tegutses hospidalivennaskonnana ja millega tulevane kõrgmeister sel ajal veel seotud ei olnud. Oletatakse, et Hermann lahkus pühalt maalt Euroopasse koos Austria hertsogi Leopold V 1191. aasta sügisel. Ilmselt osales ta aastatel 1997–1198 koos uue Tüüringi maakrahvi Hermann I keiser Heinrich VI uues ristisõjas, mille käigus vallutati Siidon ja Beirut, kuid ei suudetud muslimite võimu alt vabastada ristisõja peamiseks eesmärgiks olnud Jeruusalemma. Arvatakse ka, et Hermann osales jaanuaris 1198 Akkos aset leidnud Amaury II kroonimisel Jeruusalemma kuningaks.

Hermann von Salza liitumise kohta Saksa orduga ei ole samuti kindlaid andmeid. Arvatakse, et ta võis liituda orduga pühal maal viibides 1198. aastal, mil senine hospidalivennaskond reorganiseeriti vaimulikuks rüütliorduks. Teise tõenäolise liitumisajana on mainitud 1204. aastat. Suurema osa ajast viibis Hermann 13. sajandi esimesel kümnendil pühal maal, pöördudes tõenäoliselt Tüüringisse tagasi vaid lühikeseks perioodiks aastatel 1206–1207. Enne 1208. aastat oli ta kindlasti Saksamaalt uuesti lahkunud.

Saksa ordu kõrgmeister

Päris täpselt ei ole teada ka tema kõrgmeistriks valimise aeg. Esimest korda on teda kõrgmeistrina mainitud Jean de Brienne'i kroonimisel Jeruusalemma kuningaks 1210. aastal. Kui aga arvestada, et tema eelkäija Heinrich von Tunna suri Akkos 2. juunil 1209, siis võib pidada tõenäoliseks, et Salza valiti uueks kõrgmeistriks samal, 1209. aastal. Eri allikates on tema ametiaja algusena nimetatud kas 1209. või 1210. aastat. Kõrgmeistrina kujunes temast üks oma aja Euroopa mõjukamaid poliitikuid.

Ta oli Saksa-Rooma keisri Friedrich II lähedane sõber ja nõuandja, alates 1222. aastast keisri esindaja paavsti kuurias ning keisri ja paavsti läbirääkimiste vahendaja. Muuhulgas saatis ta keisrit 1219. aastal viiendas ristisõjas sõjakäigul Damietta vastu ja veenis keisrit osalema kuuendas ristisõjas. Kõrgmeister Hermann aitas ka keiser Friedrich II vabaneda ekskommunikatsioonist ning vahendas tema abielu Jeruusalemma kuninga Jean de Brienne'i tütrega.

Hermann von Salza ajal laienes Saksa ordu Ida-Euroopasse, asudes võitlusse sealsete mittekristlike rahvaste ja hõimudega. 1211. aastal võttis ta vastu Ungari kuninga András II kutse ordule tulla Transilvaaniasse ja võidelda ungarlaste vastu rünnakuid korraldanud kumaanidega. Ungari aadlike protestid ordu kohaloleku vastu sundisid rüütlid sealt siiski 1225. aastal lahkuma.

Püsivamaks osutus ordu kohalolu Läänemere rannikul. Ordu omandas 1223. aastal Masoovia hertsogilt Kulmimaa, kus asuvatest valdustest kasvas aja jooksul välja Preisimaad ja suurt osa Baltimaadest hõlmav tugev orduriik. Hermann von Salza ametiajal 1237. aastal inkorporeeriti Saksa ordu koosseisu ka Liivimaal tegutsenud Mõõgavendade ordu riismed, mille tulemusel moodustus Saksa ordu Liivimaa haru ehk Liivi ordu.

1238. aastal tõmbus kõrgmeister suurest poliitikast ja igapäevasest ordu juhtimisest tagasi ning asus elama Salernosse, kus ta järgmisel aastal suri.

Eelnev Heinrich von Tunna	Saksa ordu kõrgmeister 1209–1239	Järgnev Konrad von Thüringen